Lühiülevaade Eesti meediasüsteemist


Lühiülevaade Eesti meediasüsteemist ja -kasutusest

 

Ragne Kõuts

meediauuringute lektor

TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut

 

Tänapäeva ühiskonnas on massimeedia kaudu leviv info ja meelelahutus muutunud inimese igapäevaelu lahutamatuks osaks. See on ka põhjuseks, miks mõnikord nimetatakse tänapäeva modernseid ühiskondi meediaühiskondadeks. Ka Eestis ei oska paljud inimesed ette kujutada oma elu hommikuste raadio- või teleuudisteta, erialaselt harivate vikipeedia artiklite ja päeva jooksul vähemalt paari külastuseta suhtlusvõrgustikesse. Info hankimise võimalused on muutunud võrreldes isegi paarikümne aasta taguse ajaga väga mitmekesiseks. See, mida erinevad massimeediakanalid pakuvad, peaks rahuldama väga erinevaid vajadusi, sest igaühel on võimalik kokku panna endale sobiv jälgitavate kanalite ja väljaannete komplekt.

Järgnevalt annan ülevaate, mille vahel on Eesti elanikul siinse pakkumise hulgast valida, st milline on Eesti meediasüsteem. Kanalite ja väljaannete süsteemi kõrval iseloo­mus­tan lühidalt ka nende kasutust ja selles ilmnevaid tendentse. Meediasüsteemi analüüsil on oluline arvesse võtta ka ühiskonna poliitiline ja majanduslik kontekst ning kultuurilised lähtekohad, kuid antud artiklis neid eraldi põhjalikumalt ei käsitleta. Selleks, et anda hinnan­guid Eesti meediasüsteemile, võrdlen seda põgusalt teiste Euroopa riikide meedia­süstee­midega. Põhjali­ku­maks iseseisvaks süüvimiseks antud teemasse on teksti lõpus toodud kirjanduse loetelu.

 

 

1.     Mille poolest erineb Eesti meediasüsteem teiste maade meediasüsteemidest?

Võiks arvata, et Eesti meediasüsteem on saanud olulisi mõjutusi 50 okupatsiooni­aastast, mil see oli üles ehitatud nõukogulikul viisil ja tugevalt kontrollitud. See arvamus ei pea täiel määral paika, meie meediasüsteem on 1990ndatel toimunud muutustest alates arenenud üsna sarnaseks Euroopa riikide meediamaastikele.

1990ndate algul ehitati peaasjalikult Põhjamaade ja Suurbritannia eeskujul Eestis üles duaalne ringhäälingusüsteem – avalik-õigusliku ringhäälingu kõrvale tekkisid eratelekanalid ja –raadiojaamad. Suurem osa trükimeediast läks erakätesse ja väljaannete sisu, suunit­lust ja teemakäsitlust hakkasid dikteerima turu nõuded ning tekkis hulgaliselt vabale ühis­konnale iseloomulikke spetsiifilisi huviala- ja nišitooteid. Esialgu oli meediaturul palju katse­tamis­julgust ning uute väljaannete tekkimine ja kadumine toimus väga kiirelt. Elanikkonna ’nälg’ vaba info järele oli enneolematult kõrge ning auditoorium haaras uusi väljaandeid pikemalt küsimata. Toimunud üleminekut on põhjalikult iseloomustanud Peeter Vihalemm (2004) enda toimetatud raamatus „Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965-2004“.

Praegusel hetkel ei jää Eesti meediamaastik oma mitmekesisuselt sugugi alla paljude teiste Euroopa riikide meediamaastikele. Kui arvutada välja erinevat tüüpi väljaannete ja kanalite hulk Eesti väikese elanike arvu kohta, oleme paljuski Euroopa riikide seas esirinnas, sarnanedes meediasüsteemi struktuurilt pigem Põhjamaadele kui Vahemere äärsetele riikidele. Ka elanike meediakasutuse eelistuste ja harjumuste poolest oleme pigem sarnased Skandi­naavia riikidele. Kiiresti ja laialdaselt on võetud kasutusele uudsed infotehnoloogilised vahendid, mis võimaldavad traditsioonilistel meediakanalitel pakkuda oma sisu interneti­keskkonnas, aga paljudes elanikkonna rühmades kuulub endiselt päevarutiini hulka ajalehtede lugemine. Televaatamise ja internetikasutuse aeg on Eestis küll pikem kui Skandinaavias, kuid raadio vastu tuntakse huvi enam-vähem sarnasel määral. Vaadates lähemalt elanikkonna erinevate rühmade meediakasutust, tulevad aga esile olulised erinevused. Seda eelkõige laste ja noorte meediakasutuse mustrites, kus Eestis võimaldavad lapsevanemad lastele märksa vähem kontrollitult ja ajaliselt pikemat kontakti nii televisiooni kui ka internetiga. Seejuures hoolitsevad vanemad ise selle eest, et lastele oleks juba varakult kättesaadavad erinevad infotehnoloogilised vahendid.

Elanikkonna rühmad ei eristu seejuures niivõrd tugevalt meediakanalitele pühendatud aja, kui just oma sisueelistuste poolest. On suur vahe, kas jälgida avalik-õigusliku telekanali ETV ’Aktuaalse Kaamera’ tõsisemaid uudiseid või meelelahutuslikku ’Reporterit’ Kanal 2 ekraanil. Mõlemal saatel on erinev vaatajaskond, kellest esimesed ilmselt hindavad rohkem nö klassikalist aja­kirjan­duslikku käsitlust maailmast ja selles toimuvast, teised pigem kergemat ja meelt lahutavas võtmes edastatud materjali.

 

 

2.     Ajakirjandus ja massimeedia

Ajakirjanduse ja massimeedia mõisted ei ole samatähenduslikud. Ajakirjanduse all peetakse silmas professionaalset, ajakirjandusliku töö põhimõtetest lähtuvat sisuloomet, mis klassi­ka­liselt seostub kõige selgemalt uudiste loomise protsessiga. Arvestades tendentsi, et uudiste hankimise kohana on paljud inimesed hakanud eelistama ajalehtede veebiväljaandeid või uudisportaale, näib siin olevat kohasem rääkidagi uudismeediast (news media), sest ajakirjanduse mõiste kipub liialt tugevalt seostuma trükitud päevalehega. Lisaks tuleb arvesse võtta seda, et trükitud ajalehe ja veebiväljaande uudiste tootmise protsess ning ka selle lõpptulemus on tänapäeval väga erinevad ja portaali uudisvoo tekke iseloomustamiseks ei sobikski ajakirjanduse mõistet kasutada. See aga ei tähenda, et internetis ajakirjandust ei leiduks. Näiteks võib selleks pidada meediakriitilisi ja uurivaid blogisid (nt ’Memokraat’), Eesti Rahvusringhäälingu uudisportaale (www.uudised.err.ee), kohati on kvaliteetset materjali tekkinud ka delfi uudisteportaali.

Meedia mõiste on tavakasutuses levinum, kuid üsna umbmäärane. Väga lihtne on öelda, et ’meedia on süüdi selles, et elanikkonna usaldus poliitikute vastu on vähenenud’ või et ’kogu meedia ajab taga skandaale ja valetab’. Kui püüda täpsustada, mida selle all mõel­dakse – millist kanalit, väljaannet või lehekülge – on juba raskem nimetatud süüdistustele truuks jääda, sest meediamaastik on väga mitmekesine.

Teaduskeeles peetakse meedia all silmas tehnoloogilisi vahendeid ja keskkondi, mis teevad info edastamise võimalikuks. Massimeedia on see osa meediast, mille vastuvõtjateks on suur hulk inimesi – nimede ja nägudeta mass. Massimeedia kaudu ei levi ainult tõsine ja oluline info, vaid suure osa sellest moodustab ka meelelahutus. Üha enam püüavad ka nö tõsiste teemade kajastajad leida infole meelelahutuslikumat ja lihtsamini tarbitavat vormi ning toimub selline info pakendamine, mille kohta on võetud kasutusele ingliskeelne sõna infotainment.

 

 

3.     Kuidas meediasüsteemi meediumide lõikes liigitatakse

Traditsiooniliselt on meediasüsteemi liigitatud infolevi kanali (ehk meediumi) põhiselt ning selle alusel eristatud trükimeediat (ajalehed ja ajakirjad) ja elektroonilist meediat (raadio ja televisioon). Kõigile neile on omane suurelt jaolt ühesuunaline info liikumine – info kantakse loojalt või edastajalt anonüümse vastuvõtjani.

Klassikalistes liigitustes kuulub elektroonilise meedia hulka ka uuema aja tehno­loo­gi­line lahendus nimetusega ’inter­net’, kuigi kommunikatsiooniteadlaste hulgas ei ole selles osas üksmeelt, kas see ikka on massimeedium või mitte. On ju internet keskkond, mis leiab kasu­tamist nii sõnumi massilise levitamise (nt uudisportaalid, ettevõtete kodulehed, meili­listid) kui ka personaalse suhtluse eesmärgil (MSN, Facebook). Internet eristub ka selle poolest tradit­sioo­nilistest meediumidest, et ka viimased ise püüavad oma sisu ’kolida’ internetti ja seeläbi uue tehnoloogia võimalusi ära kasutada.

Interneti laialdane levik on tekitanud meediauurijatele vajaduse leida uued klassi­fit­see­rimise põhimõtted. Muutuvat tehnoloogiat arvesse võtvad liigitused hakkavad kujunema, kuid ükski neist ei ole kommunikatsiooniteaduses veel laialdast tunnustust leidnud. Näib nii, et viljakaks võivad osutuda nö žanri- või teemapõhised jaotused: uudismeedia (aktuaalne maa­ilmas toimuva kajastamine nii paberil kui veebis), osalusmeedia (institutsioonide tagasi­sides­ta­mine, massilised toetusavaldused, jms.), sotsiaalmeedia (isikutevahelise suhtlemise inter­neti­keskkonnad), jms. Aga muutumine on alles käsil ning selle tulemus või tagajärjed ei ole selged. Sel põhjusel visandatakse siingi meediasüsteem klassikalise käsitluse järgi ning uuele ja seeläbi tekkivatele võimalustele vaid viidatakse.

 

3.1.Traditsioonilised meediumid

Traditsiooniliste meediumide alla loetakse ajalehed, ajakirjad, raadiojaamad ja telekanalid. Kõigi nende seas on omakorda võimalik tuua välja erinevaid liike lähtuvalt selle omandi­vormist (avalik-õiguslik, eraõiguslik), ilmumissagedusest (ajalehtede ja ajakirjade puhul), levi ulatusest (globaalne, riikideülene, üleriigiline, regionaalne, lokaalne), levi iseloomust (trüki­meedia puhul: tasuline või tasuta; televisiooni puhul: kaabel- ja satelliitühendus või antenni kaudu), temaatilisest suunitlusest (üldhuvi, spetsialiseeritud huvi, sh erialane huvi) või programmi formaadist (raadio puhul) ning kasutatavast keelest.

AJALEHT on perioodiliselt ilmuv A2 või A3 formaadis väljaanne, mille ühel leheküljel on mitu erineva pikkusega avalikku huvi pakkuvat või uudislikku lugu. Ajaleheks loetakse rah­vus­vahelise definitsiooni kohaselt sellist väljaannet, mis ilmub vähemalt 50 korda aastas (s.t. vähemalt nädalalehena). Ajalehel on omaette toimetus, kes materjalid valib ja osaliselt ka ise loob. 

Nendele kriteeriumidele vastavad väljaanded saab liigitada 1) päevalehtedeks (ilmub vähemalt 4 korda nädalas), nädalalehtedeks ja 2-3 korda nädalas ilmuvateks lehtedeks; 2) üleriigilisteks, regionaalseteks ja kohalikeks lehtedeks; 3) üldsuunitlusega ja erihuvi lehtedeks (eakate ja kristlikud väljaanded, majanduslehed, kultuurilehed, spordilehed jms.); 4) tasulis­teks ja tasuta ajalehtedeks.

2004.a. aprilli seisuga ilmus Eestis 57 ajalehe kriteeriumidele vastavat väljaannet (vt Vihalemm 2004).

Kõiki ülejäänud väljaandeid, mis ei vasta nimetatud kriteeriumidele, nimetatakse ajalehe­laadseteks väljaanneteks. Näiteks vallalehed, mis küll võivad välja näha sarnased aja­lehele, aga millel ei ole eraldi toimetust, mis edastavad kohaliku omavalitsuse seisukohti ja teavitavad piirkonnas olulistest sündmustest, ilmuvad kord kuus või harvemini ja mõned neist ka ebaregulaarselt, ei ole nö pärisajalehed. Ajalehe alla ei loeta ka koolilehti, asutuste või organi­satsioonide infobülletääne, kuulutuste- ja kliendilehti ning ajalehtede vahel ilmuvaid lisasid. Täpset ülevaadet, kui palju selliseid väljaandeid Eestis ilmub, ei ole, sest eba­regu­laarselt ilmuvate ja väga väikesele rühmale kättesaadavate väljaannete kohta on keeruline infot saada – need kõik ei pruugi hoolimata sundeksemplari seaduses sätestatust jõuda Rah­vus­raamatukogu arhiivi.

AJAKIRI on perioodiliselt ilmuv, selge suunitlusega ja kausta moodi väljanägev väljaanne (A4 või A5 formaadis), mida peab olema võimalik osta või tellida. Meediauurijad on kokku leppinud, et ajakirjaks loetakse perioodika, mida ilmub vähemalt kaks numbrit aastas. Ka aja­kirjal on omaette toimetus, mis eristab ajakirja sisus enda loodud ja tasulisi materjale. Sarnaselt ajalehele eristuvad aja­kir­ja­d omavahel ning peamiseks eristusaluseks on väljaande temaatiline suunitlus – üldine, laiadele gruppidele huvipakkuv (nt Pere ja Kodu, Imeline Teadus/ Tarkade Klubi, Terviseleht) või mõeldud teatud spetsiifilisemate huvidega rühmadele (Apteeker, Autoleht, Hammas, Ehituskaar, Teater. Muusika. Kino, Tuna).

Ülejäänud väljaandeid, mis ilmuvad vaid ühe korra aastas või harvem, ei ole avalikku huvi pakkuva sisuga, ei ole hangitavad väljaspool seda väljaandvat organisatsiooni või on tasuta kättesaadavad, nimetatakse ajakirjalaadseteks väljaanneteks, nagu nt kliendilehed.

2004.a. aprillis ilmus Eestis 171 kõigile ajakirja kriteeriumidele vastanud väljaannet (vt Vihalemm 2004).

RAADIOJAAMADE kohta peetakse Eestis täpsemat arvestust, sest raadiosaadete eetrisse saat­miseks tuleb taotleda Kultuuriministeeriumilt ringhäälinguluba teatud õhklevi sageduse kasutamiseks. Raadiotegemine on ka ressursimahukam kui paari trükitud ajalehenumbri välja­andmine ja seetõttu on erinevaid jaamasid Eestis vähem kui nt ajalehti ja ajalehelaadseid välja­andeid. Kuna ringhäälinguloa omandamine on tasuline ning programmis tuleb vastata tea­tud minimaalsetele kriteeriumidele (nt päevauudiste edastamise nõue), ei hakata enamasti raadiojaama rajama oma eralõbuks. Raadiojaamadena ei arvestata asutuste või organi­sat­sioonide siseseid infolevi süsteeme (nt kooliraadiod), mis ei ole avalikult kuulatavad. 2011.a. jaanuari seisuga tegutses Eestis 34 raadiojaama (vt EAAS 2011).

Eesti raadiojaamadest katavad vaid avalik-õiguslikud, Rahvusringhäälingu jaamad kogu Eesti territooriumi, eraõiguslikud ehk kommertsjaamad levivad väiksemal territooriumil. Üldjuhul peegeldub leviulatus ka jaama kuulatavuses – mida suuremal alal jaam levib, seda rohkem on jaamal kuulajaid. Eestis on piirkondi, kus saab kuulata vaid üksikuid Eesti jaamu (Narvas kaheksat), samas kui Tallinnas on see arv 25.

Raadiojaamu liigitatakse leviulatusele lisaks ka programmi formaadi alusel. Kui mõni­kord tundub, et ühest või teisest programmist kuuleb ’kogu aeg ühte ja sama muusikat’, siis enamasti nii see ongi formaaditud muusikaga raadiojaamade puhul (nt 25-50-aastastele sobivat hittmuusikat mängivad Elmar, Uuno, Sky Plus; noorematele sobivat Power Hit Radio, Spin FM). Nende kõrval on olemas jaamad, milles muusika kõrval on oluline ka jutt (nt avalik-õiguslikud Vikerraadio, Raadio 2, Raadio 4 ja eraõiguslik Kuku Raadio). Kohalikud raadiod enamasti miksivad erinevaid formaate nii, et see vastaks kohaliku kuulaja vajadustele. Lisaks tegutseb Eestis ka maailmavaate või usu alusel eristuvaid, nt kristlikke raadiojaamu (Tartu Pereraadio).

TELEPROGRAMME, mille tootmine on traditsioonilistest meediumidest kõige ressursi­mahu­kam, toodetakse ja edastatakse Eestis alates 2010.a. 1.juulist ainult digiformaadis. Eesti suuri­mad telekanalid (ETV, Kanal 2, TV3) on siiani olnud suunatud võimalikult laiale audi­toori­umile, kuid viimastel aastatel on lisandunud ka spetsiifilisematele gruppidele (TV6, Kanal 11, Kanal 12, Seitse) või teatud piirkonna elanikele (Alo TV, Tallinna TV) suunatud kanaleid. Eestis ei tegutse hetkel ühtegi venekeelset telekanalit. Kohaliku venekeelse elanikkonna seas populaarse PBK (Pervõi Baltiiski Kanal) Eesti-uudised toodetakse Riias.

 

3.2.’Uus meedia’

Sageli kasutatakse interneti ja muude innovaatiliste kommunikatsioonitehnoloogiliste lahen­dus­te üldnimetusena mõistet ’uus meedia’. Mõiste on loomulikult eksitav, sest iga praegu ’vana’ meedium on kunagi olnud ’uus’, kuid eristamaks seda ’traditsioonilistest meediu­midest’ hetkel kohane. Internet ei ole kindlasti massimeedia klassikalisest tähenduses – massidega kommunikeerimise vahend ilma tagasisidet saamata.

Internet väärib aga kommunikatsioonikeskkonnana eraldi käsitlust, sest on meediumi­de tradit­sioonilise maastiku segamini ajanud. Uus meedia on kasutaja jaoks atraktiivne – see võimal­dab info vastuvõtjal olla aktiivne osaline infole tagasisidet andes, seda muutes, aga ka ise uut juurde luues. Põhimõtteliselt puudub interneti infovool mahupiirang ning see toimub katkestusteta – 24/7. See tähendab, et interneti infohulk on tohutu ning igaüks, kes tahab seal tähelepanu leida, konkureerib teiste miljonite infot jagavate üksustega.

Traditsiooniliste meediumide kolimine internetti on avanud nende jaoks palju või­ma­lusi, kuid tekitanud ka arvukaid probleeme. Ühelt poolt on ajalehe toimetuse jaoks tore, et veebi­väljaanne võimaldab saada kontakti ka noorimate vanuserühmadega, kes paberlehte ei loe. Teisalt tekitab see aga küsimuse, kes maksab kinni sisuloomega seotud kulud – aja­kirja­niku pühendumise ja töö, kui internetikasutaja on harjunud saama infot internetist tasuta. Lisaks on nende rohkem kui 15 aasta jooksul, mil esimesed Eesti ajalehed tegid endale internetis kodulehekülje ja hakkasid sinna materjale üles panema[1], selgunud, et paberlehe materjale ei ole võimalik üks-üheselt internetti üle kanda. Internetis kehtib teine materjali esitamise loogika, internetist lugemine on silmale ja ajule teistlaadi kogemus ja teistlaadi koor­mus.

Sarnaste probleemide ees seisavad ka telekanalite ja raadiojaamade tegijad, kes tahaksid samuti saada kontakti just internetis neid kanaleid traditsioonilisel viisil mittejälgiva osaga auditooriumist. Seetõttu peavad meediategijad läbi mõtlema oma sõnumite edastamise ristmeedia strateegia ja liikuma sinna, kus on sõnumi tarbija. Ristmeedia all peetakse silmas nähtust, kus kanal pakub oma sisu/ sõnumit erinevatel platvormidel/ erinevates keskkondades, et valida iga sihtauditooriumi rühmaga sobiv kõnelemisviis.

Internet on võimaldanud tekkida ka täiesti uut laadi meedial ja suhtlusviisidel, sest see on julgustanud auditooriumi ennenägematult aktiivseks osaluseks kommunikatsiooni­prot­sessis. Sotsiaalvõrgustikud, nagu nt Facebook, Orkut, Linkedin, jt, on isikutevahelise kommu­ni­katsiooni viinud teisele tasemele – see toimub küll tehnoloogiliselt vahendatuna, aga siiski järgib üldjoontes põhimõtteid, mis iseloomustab suhtlust turuplatsil. Arvamuste edastamise ja mobiliseerimise kiirus on aga tohutult kasvanud.

Rahulolematus ajakirjanduse kvaliteediga ning meelelahutuse üha tugevama peale­tun­giga avalikus kommunikatsioonis on viinud ka alternatiivsete, omaalgatuslike ajakirjanduslike internetilehekülgede tekkele – pead tõstab kodanikuajakirjandus. Kuna seda tehakse enamasti vabatahtliku tasustamata tööna, nö õhinapõhiselt[2], kujutab internet endast nende materjalide odavaimat ja kiireimat publitseerimise võimalust. Tõsiseltvõetav ajakirjanduslik pretensioon on ka nähtusel ’Memokraat’, kus blogija Daniel Vaarik ja teised arvamusliidrid avaldavad pikkades arvamusartiklites seisukohti Eesti elu ühe või teise sündmuse ja nähtuse kohta. Siinkohal said nimetatud vaid kaks näidet, kuid neid leiab mitmeid teisigi.

 

 

4.     Meediakasutus ja selle uurimine

Veel 1990ndate algul olid Eesti elanikud kõik koos väheste olemasolevate kanalite ja väljaannete mõjuväljas ning üsna lihtne oli ainukese eestikeelse telekanali või ühe-kahe suure päevalehe abil viia infot peaaegu kõigini. Tänaseks on olukord oluliselt muutunud. Meedia­kanalite paljususes koostab iga inimene endale individuaalse ’meediamenüü’ ning uurijad täheldavad ka mujal Euroopas auditooriumi fragmenteerumise tendentsi – üha rohkematel kanalitel on üha väiksem kasutajaskond.

Inimeste meediakasutuse uurimine on siiani toimunud massiküsitluse vormis, kus iga vastaja on saanud nimetada küsitlusankeedis loetletud kanalite hulgast need, mida ta jälgib ja kui intensiivselt – „Milliseid nimetatud väljaannetest olete lugenud või sirvinud? Mitut viima­sest kuuest väljaandest olete lugenud või sirvinud?“ Raadiokuulajad on täitnud 15-minuti täpsusega meediapäevikut päeva jooksul kuulatavate jaamade kohta, püüdes meenutada ka töö juures ja autosõidul kuuldud saateid ja jaamu. Televaatajate kodudes fikseerivad teleri mängi­mise aega, jälgitavat kanalit ja andmeid vaataja kohta telemõõdikud, mis ei tea, kas telerit ka tegelikult vaadatakse või see mängib nurgas taustaks.

Auditooriumi meediakasutuse killustumise ja individuaalsete meediarepertuaaride tekke tingimustes on massiankeet või telemõõdik väiksema infoväärtusega vahend. Erinevate võimalike ’meediamenüüde’ hulk on suur ja sageli oleks selle taga seisvate sisuliste otsuste mõistmiseks vajalik pigem individuaalne, kvalitatiivne lähenemine (nt nagu etnograafilised meediapäeva kirjeldused). Viimased ei võimalda aga üldistada ning ei ole reklaamiandja jaoks argumendiks ühte või teise kanalisse reklaami osta.

 

4.1.Meediapäev

Kui vaadata kogu elanikkonna meediakasutust tervikuna, puutub inimene ajaliselt kõige pike­malt kokku televisiooni (keskmiselt 4t 14 min) ja raadioga (keskmiselt 4t 13 min) (TNS Emor 2009). Meie uuringud näitavad, et mõlemad leiavad üha rohkem kasutust nö tausta­meediku­mina – ’vaikuse summutamiseks’ ja ’üksiolemise tunde peletamiseks’. Interneti­kasu­tus hõl­mab inimese meediapäevast keskmiselt 1t 46 min, siis tulevad järjekorras raamatu lugemine (35 min), päevalehtede lugemine (30 min), salvestatud muusika kuulamine (26 min), nädala­lehtede lugemine (13 min) ja ajakirjade lugemine (9 min) (TNS Emor 2009). Ehk siis – kesk­mi­se Eesti elaniku meediapäev on üle 10 tundi pikk[3]. Selles osas oleme Euroopa riikide hulgas üsna eesotsas (World Press Trends 2010).

Kuna Eesti kodud on peaaegu sajaprotsendiliselt varustatud televiisori või ka mitmega, on inimeste võimalused televiisorit vaadata laialdased. Televaatamise mitmekesisust hinnates on oluline teada, millised on inimeste telerivaatamise võimalused – toa- või katuseantenniga saab vaadata vabalt kättesaadavaid programme lähima telemasti raadiuses, satelliit- ja kaabel­levi korral on valikus palju välismaiseid programme (nt suurem osa Eesti venekeelsest elanik­konnast saab telepildi sel teel). Avalik-õiguslik telekanal ETV ei ole olnud konkurentsis era- ja välismaiste kanalitega kuigi edukas ning selle vaadatavus on aasta­tega langenud ning see on jäänud pigem vanemate ja kõrgema haridusega inimeste eelistuseks. Üsna selge hoiakuline vahe info kvaliteedi ootuses ilmneb nende vahel, kes vaatavad päevauudiseid telekanalitest pigem ETV-st või BBC-st ja nende vahel, kes vaatavad pigem Kanal 2 Reporterit.

Ajalehtede lugemine paberil väheneb, ajalehtede tiraažid langevad ning noorema põlvkonna esimene infohankimise kanal on pigem uudisteportaal internetis (populaarseim on postimees.ee). Oma suhteliselt suure tähtsuse on säilitanud aga maakonnalehed kohaliku info edastajana, kuigi ka nende tiraažid langevad. Siiski võib täheldada tendentsi, et kui inimene loobub lehetellimisest, siis on see kõigepealt üleriigiline väljaanne, millest loobutakse ja maa­konnaleht jääb kauemaks käima.

Interneti kasutamisest on Eestis piltlikult öeldes saanud samasugune inimõigus nagu nt õigus puhtale õhule või veele. Veel kümme aastat tagasi räägiti põlvkondade vahelisest digi­taal­sest lõhest, pidades silmas, et noorematest kasutavad internetti peaaegu kõik ja väga inten­siivselt, aga vanemad on sellest kõrvale jäetud. Tänaseks on hakanud internetikasutajate hulk kasvama ka vanemates elanikkonnarühmades. Küll mitte samal määral kui nt Põhjamaades, aga siiski selgelt tendentsiga digitaalse lõhe vähenemisele. Pigem peaks Eesti puhul rääkima ’lõhest’ traditsiooniliste meediumide kasutuses, kus eristuvad selgelt rühmad, kes kasutavad intensiivselt väga erinevaid meediakanaleid (sh loevad paberlehti ja ajakirju, jälgivad telerist ’Aktuaalset Kaamerat’ ning arutelusaateid) nendest, kelle orientatsioon on interneti­keskne, millest viimane tähendab ka väiksemat informeeritust maailma asjadest. Kuid viimane väide vajab edasiarendamist põhjalike uuringutega.

 

 

4.2.Meedia mõju

Iseenesest mõistetavalt tekib sellise pika meediapäeva taustal küsimus meedia mõjust inime­sele. Kuna tavalise eurooplase meediapäev on nii pikk, on meedial kahtlemata mingisugune mõju. Milline see mõju täpselt on, seda on püütud kindlaks teha, fikseerides lühiajalisi ja pikaajalisi mõjusid, emotsioonidele ja hoiakutele avalduvat ja ka käitumises väljenduvat mõju. Mõjude uurimine on olnud kommunikatsiooniteadlastele üks huvipakkuvamaid vald­kondi juba alates 1920ndatest, mil meediauuringud algasid. Selle aja jooksul on tehtud tuhandeid analüüse, katseid, vaatlusi ning saadud väga üksikasjaline teadmine meedia kõik­võimalike mõjude kohta. Mitmekülgsed ja sageli vastuolulised uurimistulemused on aga viinud uurijad üha kindlamale veendumusele, et isegi ühe väga konkreetse kanali puhul on võimatu teha kindlaks selle ühest mõju. Lisaks kanalile endale sõltub selle kanali vastuvõtt väga paljudest inimese individuaalsetest, tema keskkonda iseloomustavatest ja ajastu kon­teksti teguritest nii et ühest mõju ei ole võimalik kindlaks teha.

Kui esialgu püüti selgeks teha, kas nt vägivaldsed filmid muudavad lapsi vägivald­se­mateks, ning leiti sellele ka kinnitust, näitasid järgmised ja täpsemad uuringud, et vägivald­se­maks muutuvad lapsed, kelle peresuhted on külmad ja lapse suhtes hoolimatud. Aga samas oli keeruline üheselt kindlaks teha, kas vägivaldsus on seotud just massimeedia kasutuse või lapse enda keskkonnaga. Või hoopis isiksuse iseärasustega.

Seega – ühelgi massimeedia kanalil ei ole üheselt fikseeritavat ja ühest mõju selle kasutajale. 

 


Lisalugemist:

 

·      EAAS (2011) Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi aastaraamat 2009/2010. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

·      EAAS (2012) Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi aastaraamat 2010/2011. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

·      Eesti Ajalehtede Liit (liikmeslehtede tiraažid): www.eall.ee

·      Eesti Ringhäälingute Liit: http://www.ringhliit.ee/

·      European Journalism Centre (Euroopa riikide meediamaastikud): www.ejc.net/media_landscape

·      Ibrus, Indrek (2010) Kõik räägivad ristmeediast. Intervjuu Argentina-Hispaania semiootika ja meediateaduste professori Carlos Alberto Scolariga. Sirp, 13.08.2010.

·      Lõhmus, M.; Tiikmaa, H.; Jõesaar, A.; Johanson, A. (2010). Eesti identiteedi kujundamine: ringhäälingu valikute teekond. Akadeemia, 12, 2141 - 2176.

·      TNS Emor (meediauuringute pressiteated): www.emor.ee

·      TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis kaitstud bakalaureuse-, magistri- ja doktoritööd täistekstidena (märksõnadega otsing): http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/14983

·      Vihalemm, Peeter (toim.) (2004) Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965-2004. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

 




[1] Esimesena avas oma internetilehekülje Eesti Päevaleht 1995.a. (vt Vihalemm 2004).

[2] Nii nimetab oma tegevust külauudiste portaali koostamisel ja toimetamisel Eesti Kodanikuajakirjanduse Selts (vt www.kylauudis.ee)

[3] Meediapäeva pikkuse hulka on eraldi arvestatud kanalite ja väljaannete paralleelne tarbimine.


Autor: Ragne Kõuts
Lisatud: 2012-12-26 07:52:24